Rajakaamerad näitasid, milliseid Lõuna-Pärnumaa jõgesid ja ojasid must-toonekured tegelikult toitumiseks kasutavad – ühe suve jooksul kogunes 64 kurevaatlust vähemalt kuuest erinevast linnust.
Ju on Eestis parem söök: GPS-saatja näitas, et Eestis kalal käiv Looder elab tegelikult Lätis, kus tal on pesa ja kolm poega. Tema reise saab jälgida Kotkaklubi rändekaardil: https://birdmap.5dvision.ee
Seire tulemused mõjutavad otseselt Rail Baltica ehitust: tundlikes toitumispaikades muudetakse ja piiratakse ehitusaegset liiklust.
Must-toonekurg on Eesti põlisasukas, kuid tänaseks jäänud nii haruldaseks, et kogu riigis arvatakse pesitsevat vaid 30–40 linnupaari. Poegadega pesi on teada alla kümne. Tänavu jälgiti Lõuna-Pärnumaa ojadel kalaga maiustamas isaslindu, kes sai nimeks Looder ja kellele paigaldati GPS-GSM-saatja. Nimele vaatamata osutus Looder üsna usinaks teejuhiks. Tema liikumine näitas, milliseid ojasid ja jõgesid must-toonekured Lõuna-Pärnumaal toitumiseks kasutavad, ning juhatas eksperdid seniteadmata pesani Lätis mõne kilomeetri kaugusel Eesti piirist, kus kasvas üles kolm poega.
Kogutud teadmiste põhjal muudetakse nüüd ka Rail Baltica ehitustööde korraldust Eestis, et kõige olulisemates must-toonekure toitumispaikades linde võimalikult vähe häirida.
Kolm must-toonekurge ühes kaadris
Lõuna-Pärnumaa ojade väärtusest saadi aimu tänu Rail Baltic Estonia poolt paigaldatud rajakaameratele. Ühel juhul salvestasid need korraga toitumas koguni kolm rõngastamata must-toonekurge. Teades, et Eestis pesitseb seda liiki vaid mõnikümmend paari ning ka noori hulkujaid ei satu siia mitte iga päev, on kolme linnu jäämine ühte kaadrisse sündmus, mis ka liigieksperte üllatas.
Aprillist augusti lõpuni jälgiti Lõuna-Pärnumaa jõgesid ja ojasid kokku 12 rajakaameraga. Need osutusid edukate seirevahenditena erapooletuteks loodusreporteriteks. Lisaks must-toonekurgedele jäädvustati 18 linnu- ja 14 imetajaliiki, sh mitmeid kaitsealuseid liike. Näiteks võis näha, kuidas saarmas aplalt jõesilmu sööb; hunt, metskitse tagajalg hambus, oja ületab; karu jões lõõgastavaid veeprotseduure naudib.
Rail Baltic Estonia keskkonnaeksperdid Triin Leetmaa ja Tanika Sandberg keskendusid siiski must-toonekurele. Nad kahlasid jõgedes ja ojades, otsides lindude kohalolule viitavaid jalajälgi ning paigutasid kurele toitumiseks sobivatesse madalaveelistesse lõikudesse rajakaamerad. Sügiseks saadi 64 kurevaatlust vähemalt kuuest erinevast linnust, sh 2014. aastal Lätis rõngastatud isaslind ja 2024. aastal Ida-Eestis koorunud noorlind.
Tasapisi hakkas kaardil joonistuma muster, mis aitas välja selgitada, kus must-toonekured oma päevi veedavad.
Kes on see salapärane must-toonekurg?
Must-toonekurg on I kaitsekategooria liik ning Eestis kriitiliselt ohustatud. Tema arvukus on viimase 35 aasta jooksul tugevalt langenud. Üks põhjustest on toidubaasi napimaks jäämine: kui pesa lähedalt piisavalt kala ja kahepaikseid ei leia, peab lind tegema järjest pikemaid toiduretki ning see kulutab energiat, mida on eriti poegade kasvatamisel ja hiljem rändel hädasti vaja.
Seetõttu ei piisa must-toonekure kaitsmisel ainult pesapaikade hoidmisest. Lindude toitumiskohad võivad jääda pesast kümnete kilomeetrite kaugusele. Tavaliselt otsivad nad toitu kuni 20 kilomeetri raadiuses, kuid toidunappuse korral võivad käia ka 40 kilomeetri kaugusel. See tähendab, et ka raudteest mitme kilomeetri kaugusel pesitsev lind võib käia iga päev söömas just mõnes trassi lähedal asuvas väikeses ojas.
Rail Baltica Pärnu–Eesti–Läti piiri lõigu lähedal paiknevad neli varasemast teada must-toonekure elupaika on praegu asustamata, kuid see ei tähenda, et piirkond oleks must-toonekurgedest tühi. Trassi ümbruse veekogusid kasutavad toitumiseks vähemalt kahe aktiivse pesitsusterritooriumi linnud. Ühel neist tänavu poegi ei olnud, kuid teises Rail Baltic Estonia seire tulemusel leitud pesas sirgus lennuvõimeliseks kolm poega. Rajakaamerate abil selgus, et nende paaride tähtsateks toitumispaikadeks on muu hulgas Arumetsa oja, Häädemeeste jõgi, Kivioja, Lemmejõgi, Loode oja, Priivitsa oja, Rannametsa jõgi, Timmkanal ja Ura jõgi. Kõigis neis on madala veega rahulikke lõike, kus kured saavad söömas käia. Meeldib neile ju kalastades jalutada piki veekogu.
2610 kala ja üks väga rahulolev lind
Juunis paigaldati Häädemeeste vallas kolmele ojale must-toonekurgedele lisasöötmiskohad. Madalasse vette asetatud kalasumpadesse viidi 5–10 sentimeetri pikkuseid väikseid kalu ning rajakaamerad jälgisid nii must-toonekurgede saabumist kui ka seda, millal toiduvaru täiendamist vajab. Lisatoitmise eesmärgiks oli täiendada piirkonnas liikuvate must-toonekurgede toidulauda ning võimaluse tekkides neid ka GPS-saatjaga varustamiseks püüda. Kolmest lisatoitmise kohast asusid must-toonekured külastama ühte. „Suve jooksul viidi sinna 2610 kala, kokku täideti sumpa 19 korral,“ rääkis Rail Baltic Estonia keskkonnaekspert Triin Leetmaa. „Must-toonekurg käis söömas peaaegu igapäevaselt, enamasti üks või kaks korda päevas. Kõige tegusamal
päeval aga koguni kaheksal korral. Enamiku lindude toitumiskäitumist mõjutab ilmastik. Nii ka must-toonekurge: vihmase ilmaga või siis, kui veetase oli kõrge, jäi söögikoht tühjaks.“
Tähelepanuväärne oli seegi, et samal ajal vähenes must-toonekure vaatluste arv oja teistes lõikudes, mida varem regulaarselt külastati. See viitab võimalusele, et lisasöötmine mõjutas lindude toitumiskäitumist. Keskkonnaekspertidele on see oluline teadmine: lisasöötmisega saab lindu keerulisel perioodil toetada, kuid samal ajal tuleb jälgida, et inimese loodud söögikoht ei kujuneks neile ökolõksuks ehk nad ei muutuks lisatoitmisest liigselt sõltuvaks.
*Suve jooksul viidi Pärnumaale must-toonekurgede toitmiskohtadesse 2610 kala. Tuli välja, et peamine „klient“ söötmiskohtades oli muidu üldse Lätis pesitsev must-toonekurg Looder.
Looder sai kaasa päikeseenergial töötava reisipäeviku
Lisasöötmiskoha peamiseks külastajaks kujunenud must-toonekurele paigaldati koostöös Urmas Sellisega Kotkaklubist GPS-saatja ja tema rändeteekondi saab igaüks vaadata Kotkaklubi poolt hallatavalt rändekaardilt (https://birdmap.5dvision.ee). Päikeseenergial töötav seade salvestab iga 5–30 minuti järel linnu asukoha ning kogub andmeid ka tema liikumiskiiruse, lennukõrguse ja seisundi kohta. Näiteks kui saatja peaks jääma ebaloomulikku asendisse ja selle temperatuur ühtlustub ümbritseva õhutemperatuuriga, võib kahtlustada linnu hukkumist. GPS-saatja abil sünnib seega täpne pilt must-toonekure liikumisest, mida pelgalt juhuvaatlustega pole võimalik saada.
Looder pole seejuures piirkonna esimene GPS-saatjaga must-toonekurg. Aastatel 2020–2024 koguti samal viisil andmeid isaslind Timmu kohta. Timmu paraku hukkus 2024. aasta kevadrändel, kuid me ei tea, kuidas. Viimase 20 aasta jooksul on Eestis GPS-saatjaga varustatud üle 50 must-toonekure, kellest paljud on sarnaselt Timmule jäänud rändel kadunuks. Nendel harvadel kordadel, kui linnu surmapõhjus on teada, on põhjuseks olnud lendamine elektriliinidesse või elektrilöök isoleerimata postidel ning korduvalt ka mahalaskmine rändeteel või talvitusaladel. Lisaks vanalindudele pannakse GPS-saatjaid ka poegadele, kellest oma esimese rände on üle elanud vaid üksikud. Kui poegade konditsioon on toidunappusest tingituna kehv, on suur tõenäosus, et nad nõrkevad pingutusest või satuvad mõne röövlooma või -linnu saagiks, sageli on mängus ka inimese käsi. Tänavu Eestis GPS-saatja saanud kahest must-toonekure pojast üks lasti salaküttide poolt maha Moldovas ja teise jäänused leiti Valgevenest vana kalakasvatuse lähedalt, kus samuti kahtlustatakse salaküttimist.
Timmu nelja aasta jooksul kogutud andmed on alles ja aitavad koos Loodri värskemate liikumistega mõista, millised paigad püsivad must-toonekurgede jaoks tähtsad läbi aastate. Kahe linnu liikumisandmetest joonistuvad eriti selgelt välja Loode oja, Priivitsa
oja, Rannametsa jõgi, Timmkanal ja Ura jõgi. Rajakaamerad olid sõltumatult jõudnud samade veekogudeni – kaks väga erinevat meetodit kinnitasid seega teineteise tulemusi. Samas jätsid õhku ka intrigeeriva küsimuse. Kes on need must-toonekured, keda näeme rajakaameratega kohtades, kus saatjalinnud ei käi? Kus on nende pesapaigad?
Loodri saatja andis aga veel ühe olulise tulemuse. Kuni saatja paigaldamiseni ei olnud teada, kus asub tema pesa. Võis vaid eeldada, et see jääb tema eelistatud toitumiskohtadest 5-10 km kaugusele. GPS-andmed juhatasid eksperdid siiski üle piiri Lätti, kust leitigi must-toonekure pesa lausa kolme pojaga.
Mõnikord on vaikne metsatee ohtlikum tiheda liiklusega maanteest
Rail Baltic Estonia keskkonnaseire näitab hästi, miks ei saa looduskaitses alati lähtuda kõhutundest. Must-toonekurgede poolt külastatava Priivitsa oja kõrval kulgeb Kabli–Massiaru tee, mida kohalikud kasutavad palju. Võiks arvata, et tihedam liiklus muudab selle häiringute tõttu must-toonekurele halvaks toitumispaigaks. Tegelikult kasutavad linnud oja sellest hoolimata. Võib eeldada, et oja sügav säng pakub lindudele piisavalt varju ning aja jooksul on nad liiklusega harjunud.
Loode oja ja Timmkanali kõrval kulgevad seevastu vaiksed metsateed, kus autosid liigub tavaliselt väga vähe. Just seal võib ootamatult tekkinud ehitusliiklus olla probleemsem: must-toonekured pole masinatega harjunud ning liiguvad vahel ka teel.
„Must-toonekure toitumispaikade seire on hea näide sellest, mida töö keskkonnameetmete peenhäälestamisega sajandi ehitusprojekti juures tähendab. Eesmärk pole tõmmata kaardile võimalikult suurt punast ala ja öelda, et siin ei tohi midagi teha. Tuleb teada, kus, millal ja milline tegevus lindu tegelikult häirib ning kohandada ehitustegevust selle järgi,” selgitas Rail Baltic Estonia juhtiv keskkonnaekspert Tanika Sandberg. „Seetõttu nähakse näiteks ette, et Timmkanali tee osa ei kasutata ehitusega seotud liikluseks 1. aprillist 31. augustini. Ka Kiviaru teel Loode oja ääres tuleb tundlikul kevadsuvisel perioodil transporditeede plaan üle vaadata, vältimaks seal masinatega liikumist.”
Üks suvi pani paika järgmiste aastate tööplaani
Must-toonekure jälgimine sellega ei lõpe. 2027. aastal jätkatakse nii teadaolevate elupaikade kui ka toitumisalade seiret. Rajakaameratele lisanduvad välivaatlused ja GPS-andmete analüüs ning erilise tähelepanu alla võetakse piirkonnad, kus tänavu nähti must-toonekurgi rajakaamerates, kuid kuhu Loodri käigud ei ulatu. Jätkata soovitatakse ka lisasöötmist, eelkõige mõeldes tulevastele ehitustöödele, kui piirkonnas hakkab liikuma rohkem inimesi ja ehitusmasinaid.
Eesti looduse jaoks on selle töö suurim võit aga laiem kui üks leitud pesa. Lisaks teadmistele, mis on vajalikud Rail Baltica ehituse targemaks korraldamiseks, teatakse ka oluliselt rohkem must-toonekure toitumisaladest Lõuna-Pärnumaal.
